27. juuni Emadusest

Facebook kinkis mulle mõned päevad tagasi selle pildi. " Sünnituse kõige raskem osa on aasta peale seda. See on suure töö aasta - naise hing peab sünnitama iseendas(t) ema. Emaks saamise emotsionaalsed sünnitusvalud on palju tugevamad kui füüsilised valud sünnitusel; need on su südame aina tugevnevad tuhud kui ta lükkab endast välja isekuse ja hirmu, et teha ruumi ohverdusele ja armastusele. See on hinge väga isiklik ja vaikne sündimine, aga see sünd ei ole sugugi vähem püha kui lapse sündimine, võib-olla pühamgi veel."


Aina rohkem räägitakse, et peale lapse sündi algab raseduse neljas trimester (jaa, ma tean küll, et see on matemaatiliselt võimatu, aga õnneks keel lubab meile selliseid mänge). Emaks ei sünnita, emaks kasvatakse. Ja see kasvamine võib olla täitsa raske ja keeruline. See on normaalne, sest emaks saades teeme läbi suure muutuse. Kui see juhtub esimest korda, märkame elumuutust ehk ise kõige teravamalt - üpriski järsku vastutame kogu täiega peale iseenda veel kellegi teise eest. Ja ta on nii väike ja abitu, et sõltub 100% meist. 
Minu jaoks oli see õnn, kui mu lapsed mu kõhule pandi, täiesti enneolematu. Kõikehaarav armastus ja rahulolu.  Ja siis, 3 nädalat peale esimese poja sündi, ärkasin keset päeva diivanil istudes, tita süles, ja olin ühtaegu pettunud, vihane ja lootusetu - magasin selle lühikese söögivahe lihtsalt maha, selle asemel, et jalutada ja poest endale midagi kiiret süüa tuua. Täitsa vangi tunne oli - pagan, ma tahtsin ju lihtsalt pooleks tunniks päevas korterist välja saada. Nädal varem olin pannud nutva beebi võrevoodisse, magamistoa ukse kinni ja dušši alla läinud. sest mul oli vaja ju ometi see piimast ja higist kleepuv keha puhtaks pesta, aga mu esimene laps magas esimesed poolteist kuud ainult süles. Ja siis järsku päeva pealt see muutus. Sain järsku süüa ja jalutada ja dušši all käia. See oli mu emaks kasvamise ja karastumise algus. 
Praegu, pea 19 aastat hiljem, olen kõigile oma kolmele pojale pisarateni tänulik kõigi nende õppetundide eest. Ja ikkagi - miks pagana päralt ei võiks ma vetsus käia nii, et keegi väiksematest ei huilgaks ukse taga - emmmeeeee!!! Seega ma tunnistan kohe päris ausalt - naudin kui saan üksi kodus olla just sellepärast, et ma saangi oma mõtteid mõelda, pesemas käia ja ise oma toitu süüa. Ja ma tean, et kõik läheb mööda. Juba üsna varsti ei karju keegi mulle enam "emmeee". 
Et seda tasakaalu enda ja laste vajaduste vahel leida, on vaja iseennast tundma õppida, saada aru, mida ma emadusest arvan, mida on mu oma ema, vanaema mulle emaks olemise kohta õpetanud ja miisena tahab ühiskond emasid näha. Ja kõik see krempel on vaja kriitiliselt üle vaadata ja ebavajalik minema visata. Meil, naistel, on kõigil kuskil olemas oskus, kui soovite õrgne tarkus, ema olla. See tuleb lihtsalt välja kaevata kogu selle jama alt, mille oleme ise teiste abiga endale kukile kuhjanud.
Ja me emadena vajame toetust. Traditsioonilistes ühiskondades veetis vastsündinu emaga ca 40% ajast. Teate seda ütlust, et lapse üleskasvatamiseks on vaja tervet küla. Kõigile emadele lohutuseks - see, et me täna saame oma beebidega ja lastesülemitega enamasti hakkama üksi või kaksi on inimkonna ajaloos täitsa uus ja kangelaslik saavutus. Siinkohal ei saa ma kuidagi jätta kiitmata Mailis repsi, kes oskab toetust ja abi küsida ja vastu võtta. Armsad naised, õppigem sellistelt emadelt - see on täitsa ok, et me kasutame kõiki inimesi enda ümber, kes meid toetada saavad.
Peale beebi sündi, eriti muidugi peale esimese beebi sündi, aga tihti ka järgmiste laste sündides, satume tohutute soovituste, nõudmiste, tarkuste virrvarri. Kuidas ma tean, mis on õige? Mida ma tegema pean? Kas lapsel on kõht täis? Miks ta nii palju magab? Miks ta ei maga? Läbi kõigi nende küsimuste kasvame me emadeks. Istu, võta oma beebi ja hinga. Jaluta ja kiiguta teda, vaata talle silma ja hinga. Küik vastused on teil kahepeale olemas. Ja kui sa kuulatad, siis need tulevad. Küsi lihtsalt - mida ma vajan? Ja veel - mida vajab mu 2-nädalane tita? Mida ma ise vajaksin, kui oleksin praegu selline pamp? Kas ma tahaksin gaasirohtu ja võrevoodisse? Või ma tahaksin emme rinnale ja kaissu?
Armas naine, sinus on see emaduse vägi olemas. Kuulata ja otsi ta üles. Võta vastu toetus. Ja võta aega oma lastega lihtsalt olla, neid kuulatada. 


Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!